17. sajandil kujunes Prantsusmaa tsentraliseeritud kuningavõimuga riigiks. Soodsad poliitilised ja majanduslikud olud võimaldasid rajada esinduslikke hooneid, samuti viljelda kunsti ja kirjandust.

Prantsuse graafika hakkas arenema suhteliselt hilja. 16. sajandil levis mõnevõrra puulõige, mida kasutati raamatutrükkimisel. Elevust graafikasse tõi Jacques Callot (1592–1635), kes oma joonistusoskust ja tehnilist leidlikkust rakendas ofordis. Ta teostas väikeseformaadilisi sarju, nagu Sõjaviletsused, Kapriisid jt, samuti religioosse sisuga Maarja elu ja Apostlite martüüriumid. Sarjadest on Tartusse pudenenud üksikuid lehti, kuid säilib ka üks Callot' peatöid Suur aastalaat Firenzes.

Callot virgutas huvi oforditehnika vastu. Maastike kujutamisel saavutas parimaid tulemusi Gabriel Pérelle (1604–1677). Ka püüti oforti rakendada reprodutseerimisel. Selle üks näiteid on Nicolas Chaperoni (1612–1656) Vana Testamendi lood, mida peetakse täiuslikemaks Raffaeli Vatikani lodžade maalide arvukate reproduktsioonide reas.

Prantsuse graafika kuulsus põhineb vaselõikel, mis oma olemuselt on reprodutseeriv. Esimese nimeka gravüürimeistrina võib nimetada Claude Mellani (1598–1688), kes arendas välja isikupärase, valdavalt paralleelselt kulgeva joonekäsitluse. Tema laadi näitab Joseph de Paris' portree.

17. sajandi keskel tõusid prantsuse maalikunstis esiplaanile ajaloo- ja portreemaal, mille laiemaks tutvustamiseks toetuti vaselõikele. Seda kasutas kaasaja esimaalija Charles le Brun. Tema figuurirohkete lõuendite reprodutseerimisel olid eriti osavad Girard Audran (1640–1703) ja Gérard Edelinck (1640–1707). Viimase meistriteoseks peetakse Anghiari lahingut, mille Leonardo da Vinci kompositsioonist oli joonistanud Peter Paul Rubens.

Prantsuse graafika põhialaks kujunes portreegravüür, seda eriti kuulsate portretistide Pierre Mignard'i ja Hyacinthe Rigaud' maale reprodutseerivana. G. Edelinckile lisandusid sel alal Pierre Drevet (1663–1738) ja tema poeg Pierre Imbert Drevet (1697–1739), François Chéreau I (1680–1729) ja plejaadi lõpetajana Johann Georg Wille (1715–1808).

Prantsuse kunstnike reprodutseerimise kõrval tutvustati itaalia maalijate, eriti Raffaeli teoseid, milles eriti viljakalt tegutses Nicolas Dorigny (1658–1746).

Väga palju kasutati vaselõiget koos ofordiga raamatute ornamentideks ja tiitellehtede, samuti kunstikollektsioonide kogumike pildimaterjali loomiseks.

Tartu Ülikooli Raamatukogu prantsuse graafika kollektsioonis on üle 1000 varase lehe.