Madalmaad (praegune Belgia, Holland, Luksemburg ja Kirde-Prantsusmaa) kuulusid 15. sajandi lõpul Habsburgide impeeriumisse ja selle jaotamise järel 1556. aastal Hispaania koosseisu. 15. sajandil Madalmaades töötanud puulõikemeistrid on jäänud peamiselt tundmatuiks. 16. sajandi algul hakati ulatuslikumalt rakendama vaselõiget. Selle väljapaistvaimaks viljelejaks sai Lucas van Leyden (1494–1533), kelle loomingus on tunda Albrecht Düreri mõjutusi. Lucas van Leyden graveeris oma plaate väga õrnalt, saades neilt seetõttu vähe tõmmiseid, mis on väga haruldased. Üheaegselt Lucas van Leydeniga töötas mitmeid väikemeistreid.

16. sajandil kujunesid Madalmaad arvestatavaks raamatutrüki keskuseks. Sellega kasvas nõudlus illustreeriva pildimaterjali järele, mis andis tööd paljudele reprodutseerivatele vaselõikajatele. Nii töötasid Antwerpenis Cornelis Cort (1533–1578), Pieter van der Heyden (1520/40–1572/92) ja Johann Sadeler I (1550–1600). Põhja-Madalmaades oli nimekaim Jacob Matham (1571–1631), kes reprodutseeris rohkesti itaalia meistrite teoseid.

Oluliseks kunstitsentrumiks muutus Hispaaniast sõltuv Flandria (praegune Belgia), kus tooniandvaks maalijaks oli Peter Paul Rubens, kuid tunnustust leidsid ka Jakob Jordaens, Adriaen Brouwer jt. Flaami graafikas oli eelistatuks vaselõige. Eelkõige haaras sellest kinni Rubens, kes rajas Antwerpenis oma ateljee juurde vaselõiketöökoja. Esimesena astus tema teenistusse Cornelis Galle I (1576–1650), kelle tööd jätkasid tema poeg ja pojapoeg. Rubensi töökojast võrsusid meistrid Paulus Pontius (1603–1658) ja Lucas Vorsterman II (1624–1666/76). Hollandist kutsuti Schelte Adamsz. Bolswert (1584/88–1659), kes kujunes suure maalija lõuendite väljapaistvaimaks reprodutseerijaks.

Rubensi töökojas oskusi saanud vaselõikajad ei piirdunud ainult tema enda teoste tutvustamisega, vaid graveerisid ka Anthony van Dycki, Jakob Jordaensi jt kaasaegsete kunstnike maalide ja joonistuste järgi. Väljaspool nn Rubensi ringi olid tublid meistrid Jacob Neefs (1610–1660/80) ja Aegidius Sadeler (1570–1629). Ofort ei olnud kohane maaliteoste edasiandmiseks, seetõttu leidis see vähe viljelejaid. Sajandi teisel poolel täitsid vasegraveerijad peamiselt raamatutrükkalite tellimusi.

Madalmaade põhjapoolsed provintsid saavutasid ägedas vabadusvõitluses sõltumatuse Hispaaniast ja lõid Ühendatud Provintside Vabariigi, mida võimsaima liikme järgi nimetati Hollandiks. Ratsionalistliku maailmavaate ja ilmaliku kultuuri arenguks olid Hollandis avarad võimalused, sest puudus aadli ja katoliku kiriku surve. Kõige jõudsamalt arenes maalikunst, millele kaasnes elav tegevus graafikas. 17. sajandi alguskümnendeil viljeldi rohkesti vaselõiget. Omapäraseimaks meistriks oli Hendrick Goudt (1573/93–1648), kes lõi tiheda viirutusega sametmusti pindu, millest kumasid erksalt valgusefektid. Traditsioonilises laadis saavutas häid tulemusi Cornelis Visscher II (1628/29–1658).

17. sajandi teisel veerandil võitis hollandi graafikas eelistuse ofort. Selle ületamatuks meistriks sai Rembrandt (1606–1669). Rembrandti arvukatest õpilastest oli viljakaim ofortist Jan Gillisz. van Vliet (1600/10–1668), kes teravapilguliselt jälgis ja andis edasi ümbritsevat tegelikkust. Meeleldi loomi kujutanud hollandi kunstnikest oli nimekaim Nicolaes Pietersz. Berchem (1620–1683). Armastatud olid ka mere- ja linnavaated ning maastikuna lame lausmaa kõrge taevaga. Lisaks looduslähedastele vaadetele harrastati ka ideaalmaastike ja romantiliste varemete kujutamist, nagu tegi seda Allaert van Everdingen (1621–1675) oma väikestes lehtedes.

Ofordi kõrval on hollandi meistreil teeneid metsotinto arendamises. Selle esmakasutajaks peetakse Wallerant Vaillanti (1623–1677).

Tartu Ülikooli Raamatukogu graafikakogu sisaldab madalmaade, flaami ja hollandi varasest graafikast ligi 400 lehte.