Itaalia renessansikunstis ülistati võrdselt arhitektuuri, skulptuuri ja maali. Nende kõrval on originaalgraafikal tagasihoidlik osa, sest peatähelepanu pöörati reprodutseerivale vaselõikele.

16. sajandil oli teedrajavaks meistriks Marcantonio Raimondi (u. 1472/80–1527/34), kes pühendus eelkõige Raffaeli joonistuste, peale tema surma ka teiste kunstnike teoste järgi graveerimisele. Raimondi üheks väljapaistvamaks leheks peetakse Raffaeli sulejoonistuse järgi valminud Püha õhtusöömaaega. Tema tähtsamaiks õpilasteks ja abilisteks said Agostino dei Musi (u. 1490–p. 1536) ja Marco Dente (?–1527). Raimondi töökojast võrsus ka Meister Täringuga (töötas u. 1530–1560), kes lõikas vaske Raffaelilt paavsti ruumide kaunistamiseks tellitud putosid kujutavate vaipade kavandid. Raimondi teosed leidsid rohkesti kopeerijaid, kes ei unustanud plaadile graveerimata ka Raimondi meistrimärki.

Sajandi teisel poolel töötas viljakaid gravüürimeistreid mitmes Itaalia linnas, nagu Sienas, Mantovas jm. Parimaid tulemusi saavutasid Bolognas Agostino Carracci (1557–1602) ja tema vend Annibale Carracci (1560–1609).

17. sajandil kujunes peamiseks kunstikeskuseks Rooma. Graafikas oli oluline osa ofordil. Selle üheks omapärasemaks viljelejaks oli Pietro Testa (1612–1650), kes oma süngevõitu musti pindu eelistavates lehtedes pöördus antiikainestiku poole. Ofortistide hulgas väärib tähelepanu Giovanni Battista Falda (1643–1678) sarjaga Rooma aiad.

Itaalia graafika põhialaks muutus 18. sajandil renessansimeistrite teoste reprodutseerimine, milles tööprotsessi kergendamiseks ühendati vaselõiget ofordiga. Üheks edukaimaks sel alal oli Giovanni Volpato (1732/40–1803), kes pööras suurt tähelpanu Raffaeli ja Michelangelo Vatikani kaunistavate maalide tutvustamisele. Tema õpilane Raffaello Morghen (1758–1833) kujunes viljakaks ja eeskujuandvaks graveerijaks, kelle lehed levisid üle tema kodumaa piiride. Häid tulemusi saavutas Domenico Cunego (1724/25–1803), tegutsedes nii Roomas kui ka mõnda aega Berliinis.

Itaalia antiik- ja renessansikunst olid saavutanud üleeuroopalise tähelepanu, mille rahuldamiseks hakati koostama galeriide, maastike ja linnavaadete sarju, kasutades peamiselt oforditehnikat. Laialt levinud olid Giovanni Battista Piranesi (1720–1778) Rooma vaated. Torino vaatamisväärsusi tutvustas Giovanni Battista Borra (1713–1770).

Itaalia varasem graafika on Tartu Ülikooli Raamatukogu graafikakogus esindatud enam kui 800 gravüüriga.