Kuni 18. sajandini ei olnud inglise kunstnikud kunsti üldisesse arengulukku oma sõna öelnud. Inglismaa oli pakkunud vaid töövõimalusi võõrsilt sisserännanud meistritele nagu Hans Holbein ja Anthony van Dyck, samuti teistele vähemtuntud kunstnikele.

18. sajandil kujunes inglise rahvuslik kunstikoolkond, milles oli eriti väljapaistev koht maalijatel. William Hogarth, Joshua Reynolds, Thomas Gainsborough, George Romney jt lõid teoseid, mille kuulsusele kodumaal kaasnes tunnustus võõrsil.

Inglise graafika aluserajajaks võib lugeda William Hogarthit (1697–1764), kes ühendas oma satiirilistes sarjades oforti ja vaselõiget kaasaja pahede piitsutamiseks.

Väga viljakalt arenes reprodutseeriv vaselõige nii omamaiste kui ka itaalia meistrite teoste tutvustamisel. Sel alal paistsid silma Robert Strange'i (1721–1792) lehed. Maastike graveerimisel saavutas kuulsuse William Woollett (1735–1785).

Armastatuimaks tehnikaks kujunes Inglismaal metsotinto. See sobis hästi inglise kunstnike maaliliste ja õrnade koloriidiüleminekutega teoste edasiandmiseks. Tunnustatuimateks metsotintistideks olid James McArdell (1728?–1765) ja Richard Earlom (1743–1822). Nende kõrval töötas hulk häid meistreid, kelle põhialaks kujunes portreede reprodutseerimine. Paljufiguuriliste teoste metsotintos vahendamisel oli osavaim Valentine Green (1739–1813).

Graveerijate tööpõld oli Inglismaal avar, sest tekkis kirjastajaid eesotsas John Boydelliga (1719–1804), kes olid huvitatud gravüüride tellimisest ja nende müümisest.

Inglise graafikat on Tartu Ülikooli Raamatukogu graafikakogus üle 200 lehe.