Tartu Ülikooli Raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas leidub kümneid tuhandeid kirju 16. sajandist tänapäevani, mis on tallel nii isikuarhiivide osana kui iseseisvate autograafikogudena. Omapärase kogumi moodustab nende hulgas 1988. aastast raamatukogus säilitatav Helle Rätsepa autogrammide kollektsioon, mis koosneb 1344 säilikust. Kirjad, pühendusega fotod ja raamatud jms. on saabunud kogu maailmast vastuseks eestlanna autogrammipalvetele. Käesolevas väljaandes avaldatakse esmakordselt trükis väike osa eelmainitud mahukast kollektsioonist — seitse Joy Adamsoni kirja Helle Rätsepale aastaist 1973–1976.
Kenyas elava Joy Adamsoni nimi sai kogu maailmas tuntuks, kui 1960. a. ilmus tema raamat "Vabana sündinud" — lugu emalõvi Elsast, tema üleskasvatamisest ja vabadusselaskmisest. Teos saavutas harukordse menu, see tõlgiti kiiresti paljudesse keeltesse, inglise keeles järgnes rida kordustrükke. 1971. aastal anti "Vabana sündinud" välja eesti keeles, selleks ajaks oli autoril valmis saanud veel seitse põnevat raamatut.
Teose menu arvestades on mõistetav, et Helle Rätsep soovis oma tollal juba 900-le ühikule lähenevat kogu täiendada ka Joy Adamsoni autogrammi ja fotoga. Järgnes ligi kolm aastat kestnud kirjavahetus, mis kollektsionääri muu korrespondentsi taustal väärib tähelepanu oma sisukuse poolest. Joy Adamsoni asjalikes kirjades puudub peaaegu täielikult puhtvormiline viisakus, mis sedalaadi saadetistes hõlmab tavapäraselt suurema osa kirjast. Tuleb siiski tunnistada, et tegu pole nn. areneva kirjavahetusega. Kirju on saadetud pikkade ajavahemikkude tagant ja näib, et oma väga laialdase korrespondentsi juures ei olnud Adamsonil iga üksiku kulgemisest täit ülevaadet. Nii on tema kirjades küllalt palju korduvat informatsiooni, raskusi tekitab mõne lause ja lõigu adekvaatne mõistmine. Tingitud on see nii taustateadmiste kohatisest nappusest kui ka asjaolust, et Helle Rätsepa kirjad pole olnud väljaandjale kättesaadavad ja nende sisu kohta võib saadud vastuste põhjal teha ainult oletusi.
On teada, et Helle Rätsep tutvus põhjalikult tema tähelepanu pälvinud inimeste elu ja tegevusega ning on sageli oma autogrammisoovile lisanud adressaati huvitada võivat materjali — raamatuid, lõigendeid, fotosid, postmarke, loovisikute puhul ka infot nende teoste retseptsiooni kohta Eestis ja tollases Nõukogude Liidus. Sellekohaseid viiteid leidub Joy Adamsoni kirjadeski.
Tõenäoliselt oli kirjavahetuse ülalhoidjaks Helle Rätsep, selle katkemise põhjus pole selge. Joy Adamsonil oli 1970. aastate esimene pool küllaltki pingeline arvukate loengureiside tõttu kogu maailmas, lisaks looduskaitsetegevus Kenyas kohapeal. Rohkete vigastuste ning neile järgnenud tõsiste operatsioonide ja vaevarikka järelravi tõttu tuli palju aega veeta haigevoodis. Oma viimase kirja lõpus kurdab Joy Adamson töörohkuse üle, mida võiks mõista delikaatse vihjena suhtlemise lõpetamiseks, kui see ei satuks vastuollu kirja alguses väljendatud sooviga kirjapartneri elust rohkem teada saada. Joy Adamsoni viimaste kirjade suhtelise lühiduse puhul tuleks arvestada ehk sedagi, et vigastuste tagajärjel jäi tal parem käsi praktiliselt liikumatuks.
1976. aasta tõi muutused mõlema kirjavahetaja ellu. Mais vahetas elukohta Helle Rätsep ja, jättes kõrvale senise autogrammikogumise, pühendas end edaspidi täielikult ratsaspordile, oktoobris alustas Joy Adamson oma ammuse unistuse teostamist — leopardikutsika üleskasvatamist. Võib-olla on vaikimise põhjus neiski sündmustes?
Joy Adamsoni kirjad on järjestatud kronoloogiliselt. Esimese, dateerimata kirja kuupäev on võetud postitemplilt. Kirjad on kirjutatud erinevatel kirjutusmasinatel ning kannavad käsitsi kirjutatud allkirja. Tempelallkirjaga esimene kiri on tõenäoliselt tüüpvastus, otseselt Helle Rätsepale on lisatud märkus kirja lõpus ja viide J. E. Aucutti aadressile kirja peas. Kasutatud on spetsiaalseid kirjapaber-ümbrikke (v.a. neljas kiri). Viiel esimesel kirjal on trükitud pea "The Elsa Wild Animal Appeal" ja kahel viimasel "Elsa Limited" koos aadresside ja usaldusisikute nimedega.
Kirjades esinevad ilmsed ortograafia- ja hooletusvead on väljaandja parandanud seda eraldi märkimata. Helle Rätsepa nime väärad vormid on originaalis säilitatud, kuid tõlkes esitatud korrektsel kujul. Joy Adamsoni üksikud käsikirjalised parandused ja täiendused on edasi antud kursiivis, esialgset kuju näitamata, koostajapoolsed täiendused on nurksulgudes.
Väljaannet ilmestab kirjades mainitud kohti kujutav Kenya kaart, lisatud on Joy Adamsoni teoste esitrükkide loetelu. Lisaks kirjavahetajate elulugudele on peetud vajalikuks esitada ülevaade ka Joy Adamsoni abikaasa George Adamsoni elust ja tegevusest, mida kirjades puudutatakse vaid möödaminnes, kuid mis tundus tervikpildi saamiseks oluline.
Koostaja avaldab siirast tänu kõigile, kes on olnud abiks selle väljaande valmimisel.
The Department of Manuscripts and Rare Books of Tartu University Library holds tens of thousands of letters written from 16th century up to present day, which are preserved as parts of personal archives or as a separate collection of autographs. An original part of these materials is the collection of autographs containing 1344 items, which was handed over to the library in 1988. Letters, photos with dedications, books, etc. have arrived from all over the world in answer to the requests for autographs sent by an Estonian collector Helle Rätsep. A small part of this collection — seven letters to Helle Rätsep from Joy Adamson, written in 1973–1976 — will first be published in this booklet.
Joy Adamson’s name became known all over the world after the publication of her book "Born Free" in 1960 — a story of the lioness Elsa, about its raising and releasing. The book was an enormous success, it was translated into many languages and numerous reprints appeared of its English edition. It was as late as eleven years after its first publication, when Adamson’s books already numbered eight, that the Estonian edition of "Born Free" appeared.
It is quite natural that Helle Rätsep wanted to get an autograph and a photograph of Joy Adamson for her collection, which contained nearly 900 items at the time. A nearly three-year correspondence followed which is noteworthy for its contents, especially in comparison with the collector’s other correspondence. In Joy Adamson’s letters we find practically none of the purely formal politeness common in this kind of correspondence. It must be admitted, however, that it is not the so-called developing correspondence. There are long intervals between the letters and it seems that because of her extremely wide correspondence Joy Adamson could not always keep a clear account of it. In many cases the same information is repeated in her letters, it is difficult to adequately understand some sentences and passages.
As Rätsep’s letters have not been accessible to the compilers of the present publication, only suppositions can be made about their contents on the basis of the answers received. This and also maybe inadequate knowledge of backgrounds create some problems in understanding the correspondence.
Helle Rätsep acquainted herself thoroughly with the life and activities of the persons who had attracted her attention and she often added to her request for an autograph some material the addressee might be interested in, such as books, newspaper clippings, photographs, or, in the case of creative personalities, information on the reception of their works in Estonia and the Soviet Union. References to this kind of material can also be found in the letters published here.
It was probably Helle Rätsep who held up the correspondence; the reason why it ended is not clear. The first half of the 1970s was a rather intense period in Joy Adamson’s life because of her numerous lecture tours all over the world and her wildlife conservation activities in Kenya. She also had to spend much time in hospital as one after another she injured her right hand and elbow, and her right knee and anklebone, all that meant for her several serious operations and troublesome aftertreatment.
At the end of her last letter Joy Adamson complains about her heavy work-load, which might be understood as a delicate hint about ending the correspondence, if it did not contradict the wish to learn more about her correspondent’s life expressed at the beginning of the letter. Adamson’s last letters are comparatively short, which may, perhaps, partly be explained by the fact that as a result of the injuries her right hand had become practically immovable.
The year 1976 brought a great change in the lives of both correspondents. In May Helle Rätsep changed her dwelling place and left autograph collecting aside, devoting herself completely to equestrian sports. In October Joy Adamson began to carry out her old dream — to raise up a cub of a leopard. Perhaps these facts account for the end of the correspondence?
In this publication Joy Adamson’s letters are presented in chronological order. The date on the postmark has been taken as the date of writing of the first, undated letter. The letters have been written on different typewritters and are signed by hand, except the first one which has a stamp signature. This letter is probably a model letter, in the end of which there is a note referring to Helle Rätsep, J. E. Aucutt’s address has been referred to in the head. Adamson has used special letters sheets for the correspondence, with the exception of the fourth letter. All the letters have a printed head, which reads "The Elsa Wild Animal Appeal" in the first five, and "Elsa Limited" with the addresses and names of trustees in the two last ones.
The obvious oversights in the letters have been corrected without pointing it out; the erroneous spellings of Helle Rätsep’s name have not been corrected in the original letters, but it has been done in the Estonian translations. The few hand-written corrections and additions by Joy Adamson have been put in italics without indicating the initial variant; the additions by the compiler of the booklet are in square brackets.
This booklet also includes a map of Kenya depicting the places mentioned in the letters and a list of books by Joy Adamson. Besides the biographies of the two correspondents the compiler has also thought it necessary to present an account of George Adamson’s life, which is touched upon only in passing in the letters, but, based on the same principles as those of his wife, was dedicated to the same purposes for many years.
The compiler would like to express her sincere thanks to everybody who have helped her in preparing it.