1995. aasta sügisel tähistati universaalse kümnendliigituse 100. sünnipäeva. UDK loomisloo ja 75-aastase ajaloo kohta Eestis saab huviline lugeda M. Aasmetsa artiklit [1]. Käesoleva kirjutise eesmärgiks on lühidalt kirjeldada UDK rakendusvaldkondi ja levikut teistes riikides. Leitud andmed on küll katkendlikud ja ebaühtlased, sest liigituspraktika pole teema, mis teab kui sageli käsitlemist leiaks.
UDK rakendusalad
Sünteetilise klassifikatsioonina on UDK struktuurilt väga paindlik. See annab võimaluse kasutada teda mitmeks otstarbeks, valides vajaliku detailsuse astme ning sünteesiviisi. Sõltumatus keelest ja süstemaatiline ülesehitus soodustavad rahvusvahelist infovahetust.
Indeksi võib teavikule omistada kahel viisil: 1) märkides selle teavikule endale; 2) lisades indeksi teaviku kohta koostatud kirjele. Esimesel juhul määratakse indekseerimisega peale teaviku sisu ja vormi sageli ka selle füüsiline asukoht, kui UDK on võetud paigutussüsteemiks.
Enamikus maailma raamatukogudes ongi liigitussüsteemid kogude paigutuse aluseks. UDK on levinud rohkem reaalteaduslikes ja tehnikaraamatukogudes. Suur universaalkogu on UDK järgi paigutatud näiteks Pompidou Keskuse raamatukogus Pariisis ning Tsukuba teaduskeskuse raamatukogunduse ja infoteaduse ülikoolis Jaapanis [22, lk. 103]. Paigutuseks tavaliselt UDK süsteemi lihtsustatakse.
Kui suurem osa kogusid paikneb kinnistes hoidlates, on raamatukogu teatmestu tähtsaks osaks süstemaatiline kataloog. UDK on ainuke üldtunnustatud liigitussüsteem, mis on loodud just süstemaatilise kataloogi vajadusi silmas pidades (teised on kujundatud eelkõige paigutusskeemidena). Bibliograafilistes kirjetes kasutatakse detailsemaid indekseid, kuid ka siin saab liigitustaset varieerida vastavalt kogude suurusele ja liigitatavate teavikute iseloomule. Süstemaatiline kataloog on eelkõige Euroopa nähtus.
Elektronkataloogile üle minnes on need raamatukogud, kes varem pidasid süstemaatilist kataloogi UDK järgi, tavaliselt jätkanud indeksite lisamist kirjetele. Ehkki lugejad eelistavad konkreetsete päringute jaoks võimaluse korral märksõna- või võtmesõnaotsingut, on liigitus vajalik kataloogi sisust süstemaatilise pildi saamiseks. Sobiva tarkvara puhul on UDK elektronkataloogi "lehitsemiseks" parim vahend. UDK-otsingu põhiprobleem on selles, et tavaline lugeja ei valda UDK notatsiooni. Euroopas on välja arendatud mitmeid raamatukogusüsteeme, milles UDK indeksid ja märksõnad on omavahel automaatselt seotud, näiteks ETHICS (Eidgenössische Technische Hochschule, Zürich), CIS-DK (Bereichsbibliothek Erziehungswissenschaften, Gieß en), ALIS (Danmarks Tekniske Bibliotek), HELECON (Kauppakorkeakoulu, Helsingi). 1992. aastal ilmunud LIBER-i teatmiku järgi [19] oli UDK liigitusstandardiks 18 Euroopa automatiseeritud raamatukoguvõrgus 49-st.
UDK-d on kasutatud infoväljaannete koostamisel kui materjali korrastamise vahendit. Siin tuleb kasuks UDK detailsus, sest artiklid, teadusaruanded, konverentsiettekanded jms. on tavaliselt kitsamatel teemadel kui monograafiad. Infoteenistustes on kergem minna kaasa skeemis tehtavate muudatustega, sest mahukat reklassifitseerimist nagu raamatukogus need kaasa ei too: regulaarselt ilmuva infoväljaande järgmises numbris kasutatakse lihtsalt uuendatud skeemi. UDK järgi on süstematiseeritud näiteks sellised infoväljaanded, nagu “Key to economic sciences” (Haag, 1978– ), “Bibliographia cartographica” (München, 1974– ) ja “Photographic abstracts” (Brentwood, 1921– ). Mitteperioodilistest bibliograafiaväljaannetest võib nimetada A. J. Walfordi “Guide to reference material”, sama autori “Guide to current British journals in the humanities and the social sciences” ning British Library väljaannet “Current British journals” [22, lk. 105].
Trükitud infoväljaandeid on üha sagedamini asendamas sidusandmebaasid. Nendes kasutatakse indekseerimiseks ja infootsinguks tavaliselt deskriptoreid, kuid vahel ka UDK indekseid. 1985. aasta teatmikes leidub 39 Austraalias, Austrias, Hispaanias, Hollandis, Kanadas, Saksamaal, Soomes, Suurbritannias, Shveitsis, Taanis ja USA-s toodetud andmebaasi, mille otsikeeleks on UDK. Hõlmatavad alad on ehitus, mesindus, metsandus, ohutustehnika, glatsioloogia, meteoroloogia, okeanoloogia, hüdroloogia, autotööstus, majandusteadus, juhtimine, väliskaubandus jm. [36, lk. 15]. Praeguseks on andmebaaside arv nii tohutult kasvanud, et keegi neid kõiki enam registreerida ega kirjeldada ei jõua. Võib arvata, et UDK levik andmebaasides pole laienenud, sest tesaurust peetakse erialainfo otsingul efektiivsemaks vahendiks.
Laialt on levinud normdokumentide märgendamine UDK indeksiga, seda eelkõige ISO-ga (International Organization for Standardization) ühinenud maades, aga ka mujal. 1985. aastal oli neid riike 47 (tolleaegse poliitilise kaardi järgi), lisaks kasutavad UDK-d oma standardites regionaalsed ja rahvusvahelised organisatsioonid. Hõlmatud on kõik Euroopa riigid, v.a. Prantsusmaa ja Iirimaa, ning teiselt poolt kõik tähtsamad tööstusmaad, v.a. Kanada ja USA. UDK ise oli 1985. aastal rahvusliku standardina aktsepteeritud viies riigis: Suurbritannias, Austrias, Hispaanias, Tshehhoslovakkias ja Ungaris [13].
Küllalt levinud on UDK kasutamine rahvusbibliograafiates. UNESCO on seoses UBC (Universal Bibliographic Control) programmiga soovitanud struktureerida rahvusbibliograafia väljaanded süstemaatiliselt mõne üldlevinud liigitusskeemi järgi. Enamasti on selleks saanud DDC (Dewey Decimal Classification). 1993. aasta andmetel kasutatakse UDK-d rahvusbibliograafias 21 riigis [22, lk. 105]. See arv pole kindlasti enam täpne, sest arvesse pole võetud kõiki NSV Liidu ja Jugoslaavia lagunemisel tekkinud riike, kelle kohta andmed pole veel levinud. (Kasvõi näiteks Eesti on nüüdseks lisandunud.) Euroopa maadest on nimetada Belgia, Bulgaaria, Hispaania, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Soome, Tðehhi, Ungari. Nende riikide raamatutoodang moodustab umbes 50% kogu Euroopa toodangust. Ladina-Ameerika maadest kasutatakse UDK-d Argentiinas ja Ecuadoris ning regionaalbibliograafias “Notes bibliographiques Carä ibes”. Aafrika riikidest on mitmel pool nimetatud Alz eeria, Benin, Madagaskar, Maroko, Sair, Senegal ja Tuneesia [23; 32].
Rahvusbibliograafiates leiduvad UDK indeksid on tavaliselt väga üldised. See ei häirinud perioodiliselt ilmuvates trükiväljaannetes, kuid elektronandmebaasides (magnetkettad, CD-ROM-id), kus andmed pidevalt kumuleeruvad, ei võimalda liiga üldine liigitus enam tulemuslikku otsingut.
UDK uusim rakendusvaldkond on interneti
inforessursside temaatiline korrastamine. Mitmeid näiteid
selle
kohta leiab Suurbritannia infoserveritest. NISS Information Gateway's
on ressursid korrastatud hierarhiliselt, kasutades UDK eri tasemeid
(http:
//www.niss.ac.uk/subject/index.html). The BUBL (Bulletin Board
for
Libraries) Information Service pakub otsingu alustamiseks UDK
süsteemi
järgi reastatud lineaarse teemaloendi (http://www.
bubl.bath.ac.uk/BUBL/Tree. html). Eelmisega sarnane, s.o. vaid
üldisi
UDK liike sisaldav on University of Wales Aberystwyth otsilehekülg
(http://www.aber.ac.uk/~
infolib/classified.html). Infoteenistus SOSIG võimaldab UDK
järgi otsida sotsiaalteaduslikku infot (http://sosig.esrc.
bris. ac.uk/Subjects/udc-list.html). Sedalaadi alguspunkte leidub
Internetis
teisigi, kuigi mitte palju.
Kõige rohkem on leida andmeid Euroopa riikide kohta.
Suurbritannias haldab UDK-d British Standards Institution (BSI). Täielikku väljaannet inglise keeles hakati publitseerima 1943. aastal. 1980. aastaks oli ilmunud vähemalt 107 vihikut [9, lk. 99], aga nende seas pole näiteks liiki 34 ja mõnd väiksemat lõiku 6-st. Praeguseks peaks väljaanne olema lõpetatud, kuid selle varasemad osad on ammu aegunud. Lühitabelid ilmusid viimati 1961. aastal, kauaoodatud keskmised tabelid (BS 1000M) 1985. aastal (aineloend 1988). 1993. aasta lõpul jõudis müügile BS 1000M uus versioon, nii tabelid kui ka aineloend. Ingliskeelsed tabelid on väga laialdaselt kasutusel ka väljaspool inglise keelt kõnelevaid maid ja tihti aluseks rahvuslikele UDK editsioonidele. BS 1000M-il rajaneb esimene UDK Konsortsiumi poolt müüdav standardväljaanne Master Reference File (MRF). BSI on konsortsiumi asutajaliige.
Ühe 1978. aasta uurimuse järgi pidas 334-st küsitletud Suurbritannia raamatukogust 270 (81%) süstemaatilist kataloogi (ülejäänud valdavalt sõnastikkataloogi). Kõige populaarsem klassifikatsioonisüsteem oli DDC, mida kasutas peaaegu 100% avalikke raamatukogusid [11, lk. 33]. Teisel kohal oli UDK. 1980. aastal oli Suurbritannias (ilma Põhja-Iirimaata) 2895 raamatukogu ja infotalitust, millest 640 (22%) kasutasid UDK-d [9, lk. 97].
Saksamaa raamatukogudes on UDK-d sisuavamiseks kasutatud umbes 70 aastat, kuid kasutajate ring ei ole lai. 1977. aastal Saksamaa Liitvabariigis läbi viidud küsitluse järgi pidas vaid 5 raamatukogu oma süstemaatilist kataloogi UDK järgi, kõik nad olid ülikooliraamatukogud [8]. Üldse oli vaatluse all 50 teadusraamatukogu, milles oli kokku käibel 27 erinevat liigitussüsteemi. 23 süsteemi tarvitati ainult ühes kogus — seal, kus nad välja töötatud olid. Rahvusvahelistest liigitustest oli esindatud ainult UDK. Sellise killustatuse paneb viidatud ülevaate autor Saksamaa ajalooliste traditsioonide, raamatukogundusliku individualismi ja liidumaade anakronistlike autonoomiapüüdluste süüks.
Saksa Demokraatliku Vabariigi raamatukogud tegelesid sel ajal nõukogude raamatukogu- ja bibliograafialiigituse (RBK) adapteerimisega [8, lk. 39; 15].
Mõni aasta hiljem tehtud küsitluse eesmärgiks oli uurida just UDK kasutamist. See hõlmas peale Saksamaa ka Austria ning peale raamatukogude ka teised infoasutused. Kokkuvõttes nenditakse, et UDK on mingiks otstarbeks käibel 167 asutuses Saksamaal, neist 46 infoteenistust ja 50 raamatukogu. Austrias on UDK-d rakendavaid asutusi 16, neist 3 infoteenistust ja 1 raamatukogu. Ainevaldkondadest, kus UDK-liigitus kõige rohkem levinud, tõusis selgelt esile tehnika [3].
Seoses Saksamaaga on huvitav märkida, et UDK on ühtseks liigitussüsteemiks kõigis Goethe instituutide raamatukogudes. Neid oli 1986. aastal 66 riigis umbes 130 [33, lk. 17].
Hoolimata UDK suhteliselt piiratud kasutamisest riigis on Saksamaa pikka aega olnud FID-i (International Federation for Information and Documentation) üks tugipunkte UDK rahvusvahelisel haldamisel. DIN (Deutsches Institut für Normung) on välja andnud saksakeelseid rahvusvahelisi tabeleid ja FID-i ametlikku publikatsiooni “DK-Mitteilungen”. UDK uus keskmine väljaanne ilmus saksa keeles 1978. aastal (aineloend 1985). Täielikest tabelitest oli 1990. aastaks ilmunud määrajate osa ning liigid 3, 5, 62, 63/65, 66, 67/69 ja 7/9. Siis lõpetas DIN UDK-ga tegelemise ning publitseerimine seiskus.
Taani. 1972. aastal valis Taani teadusraamatukogude nõukogu UDK soovitatavaks liigitussüsteemiks teadusraamatukogudele. Mõni aeg hiljem asetati UDK kõrvale ka DDC, mis oli ilmutanud suurt rahvusvahelist elujõudu. 1976. aastal loodi Taani UDK-komitee. Aastatel 1978- 1980 küsitletud 195 teadusraamatukogust pooltes kasutati omaloodud liigitussüsteeme, UDK oli üldskeemidest esikohal. Küllalt palju liigitati teadusraamatukogudes ka DK5 järgi, mis on Taani oma kümnendliigitus avalikele raamatukogudele [6]. Taanikeelsed UDK tabelid on välja antud lühendatud mahus. UDK järjekindlamaid kasutajaid on Danmarks Tekniske Bibliotek ja Roskilde Ülikooli raamatukogu.
Rootsis ilmus esimene UDK väljaanne juba 1946. aastal. 1990. aastateni tegutses Rootsi UDK-komitee, kes tegeles tabelite ja muudatuste publitseerimisega. Viimane rootsikeelne UDK pärineb aastast 1977, muudatused aastast 1990. Praegu valmistatakse Rootsi raamatukogunduskoolis ette uusi lühitabeleid, mis peaks katma enamiku UDK-d kasutavate raamatukogude vajadused. Need vähesed erialaraamatukogud, kes vajavad täpsemaid tabeleid, võivad kasutada ingliskeelset keskmist või täielikku väljaannet [2]. Selline lähenemisviis tundub arukas, sest Rootsi UDK-kasutajaskond pole suur — peamiselt ettevõtteraamatukogud. Rohkem on levinud Rootsi rahvuslik liigitussüsteem SAB ja DDC.
Soomes võeti UDK infotalletuses kasutusele 1950. aastatel. Sõjajärgne ülesehitustöö ja maa industrialiseerimine nõudis suure hulga teadusliku ja tehnoloogilise teabe hankimist välismaalt, mida osaliselt tehti UDK vahendusel [7, lk. 43]. Niisiis juurdus UDK Soomes kõigepealt tehnika- ja majandusalase teabe süstematiseerimisel, selle abil sai anda “täpseid vastuseid täpsetele küsimustele” [10, lk. 2].
UDK positsioon Soome teadusraamatukogudes tugevnes eriti pärast seda, kui Oulu Ülikooli raamatukogu oli selle kasuks otsustanud kohe oma asutamise ajal (1959) ja Jyväskylä Ülikooli raamatukogu oma kogude avamise süsteemi uuendades (1966). Need olid esimesed suured üldteaduslikud, seega ka humanitaar- ja ühiskonnateadusi hõlmavad raamatukogud, kus võeti kasutusele UDK.
1978. aastal valitsenud seisu tähtsamate teadusraamatukogude liigituspoliitikas kajastab V. Kautto artikkel [14]. Selles võetakse kokku 30 raamatukogult saadud andmed. UDK-d kasutati sisupeegelduseks 17 raamatukogus, neist 10-s ainult seda. Teised üldisemad liigitused olid märksõnaliigitus (6 raamatukogu) ja NLM (National Library of Medicine’I) liigitus — 4. Dewey süsteemi kasutas üks raamatukogu. Enam või vähem algupäraseid liigitussüsteeme oli 7 raamatukogul. Peale selle teatasid 9 raamatukogu omaloodud liigitustest, mida kasutati kas ainult paigutusskeemina, ainult filiaalides või mingi kindla fondiosa süstematiseerimiseks.
Ühte liigitussüsteemi kasutas 15 raamatukogu, kahte erinevat 6 ja kolme või enamat 8 raamatukogu. 20 raamatukogus toimus keskliigitamine, 9-s oli see töö hajutatud.
Teine samalaadne küsitlus, mis hõlmas 64 kõrgkooliraamatukogu (neid, mis olid ühinenud või ühinemas LINNEA-võrku), tehti 1993. aastal eesmärgiga saada ainest LINDA andmebaasi (kõrgkooliraamatukogude koondkataloog) sisupeegeldusreeglite koostamiseks. Kokkuvõte näitas, et 43 raamatukogu 64 vastanust kasutas UDK-d liigituses, 21 ei kasutanud. 2 raamatukogu kavatses UDK-st loobuda, 2 selle lähemal ajal rakendada [28].
Kõiki raamatukogusid hõlmavaid küsitlusi on korraldanud Tietopalveluseura 1982. ja 1989. aastal. 1982. aastal oli Soomes 126 UDK-d kasutavat raamatukogu, neist 55 (44%) asusid ettevõtete, 37 (30%) kõrgkoolide, 4 (3%) muude õppeasutuste, 8 (7%) uurimisasutuste, 12 (10%) riigiasutuste ja 7 (6%) mitmesuguste ühingute juures [18]. 1989. aastaks oli lisandunud hulk kasutajaid haldusasutustes, kuhu oli loodud uusi infotalitusi. Avalikest raamatukogudest vastas 61, et nad kasutavad UDK-d infootsingus [27].
Nende küsitluste tulemuste põhjal võib tõdeda, et UDK on Soomes oluline liigitussüsteem.
Üks tähtsamaid põhjusi UDK laiemaks levikuks 1980. aastatel on olnud üldkasutatavad andmebaasid (riikliku andmepanga KDOK ja raamatukoguvõrgu LINNEA andmebaas). Nende kirjete enamik on liigitatud UDK järgi. Teisalt teravnesid sidusotsinguga seoses ka UDK rakendamise probleemid. Selgus, et see ei vii kuhugi, kui raamatukogud jätkavad liigitamist nii, nagu ise tahavad: tulemused muutuvad kasutamiskõlbmatuks. I. Hovi väidab: “Liigituseks kulub raamatukogudes väga palju tööjõudu… Oleks olnud mõistlik, kui kasvõi murdosa sellest tööst oleks kasutatud koordineerimiseks, ühiste tööviiside kokkuleppimiseks ning aineloendite ja normatiivsete registrite koostamiseks” [10, lk. 4].
Soome keeles on olemas UDK lühitabelid (3. väljaanne 1983, parandustega lisatrükk 1991) ja aineloend (1985). Uut aineloendit hakati tegema 1991. aastal, kuid see töö jäi rahapuuduse tõttu pooleli.
Portugalis on UDK valdav raamatukoguliigitus. Esimene väljaanne ilmus 1954. aastal. UDK-d kasutatakse nii rahvusraamatukogus kui ka kõigis universaalsetes teadusraamatukogudes. 1987. aastast on käigus PORBASE, Portugali raamatukogude koondkataloog, milles UDK on esmane ja kohustuslik sisupeegeldusvahend. Liigitusühtsust aitab tagada autoriteetfail.
1996. aastaks on kavandatud ilmuma uus portugalikeelne UDK CD-ROM-il [21].
Lääne-Euroopa riikidest on UDK küllalt hästi tuntud veel Belgias, Hispaanias, Hollandis, Itaalias, Norras, Prantsusmaal. Portugali- ja hispaaniakeelsed tabelid on mõjutanud UDK-d rakendama ka Ladina-Ameerika riike. Kaheksakümnendatel aastatel sai valmis itaaliakeelne täielik väljaanne. Kõige uuematest publikatsioonidest Lääne-Euroopa keeltes on nimetamata veel Belgias ilmunud prantsuskeelsed keskmine (1990–1993) ja lühiväljaanne (1994) ning hispaaniakeelne lühiväljaanne (1991).
Ida-Euroopa riikides on UDK levikut muu hulgas soodustanud sotsialismile omane riiklik ja riikidevaheline tsentraliseerimine. NSV Liit püüdis sotsialismileeri ühtse infootsikeelena juurutada RBK-d, kuid eriti Poola, Ungari, Rumeenia ja Serbia olid selle vastu [15, lk. 21]. Nendes maades olid UDK positsioonid tugevad juba seitsmekümnendatel aastatel.
Ungari raamatukogud ja infoasutused on kõik UDK-le orienteerunud. Täielikud tabelid ilmusid aastatel 1968–1972 (42 vihikut, enamikku neist on uuendatud) [37]. Uusim lühiväljaanne ilmus 1991–1992.
Tðehhis ja Slovakkias on UDK samuti kaua aega tuntud ja kasutusel. Erialatabeleid ilmus juba kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel, esimene terviklik UDK lühiväljaanne 1948. aastal. Täielikest tabelitest, mida avaldati nii tð ehhi kui ka slovaki keeles, ilmus aastatel 1968–1990 35 vihikut. Järjekindlalt lisandus neile täiendusi ja parandusi. Aastatel 1994–1995 publitseeriti tð ehhikeelne lühendatud UDK, üks esimesi UDK Konsortsiumi litsentsiga väljaandeid. Praha Rahvusraamatukogus on käimas kogu MRF-i tõlkimine, tð ehhikeelne versioon pidi valmima 1996. aastal [17].
Peale raamatukogude ja rahvusbibliograafia on UDK näidanud oma elujõudu ka mõnes kaheksakümnendatel aastatel Slovakkias loodud erialases infootsisüsteemis. Liigitust on neis kasutatud suurte infomassiivide esialgseks liigendamiseks, kusjuures spetsiifilisemad päringud saab teha deskriptorite või võtmesõnadega [29, lk. 133–134].
Poola raamatukogudes on UDK enim kasutatav liigitussüsteem. Ka infotalitustes leidis ta laia rakendust — 1984. aastal 166 asutusest vähemalt 61-s [41]. 1980. aastate alguses töötati välja oma universaalne klassifikatsioonisüsteem, kuid see pole riigis valdavaks saanud. Poola keeles on ilmunud igat tüüpi UDK tabeleid, neist uusim on aastatel 1993–1994 publitseeritud lühiväljaanne.
Leedus võeti neljakümnendatel aastatel küll suund DDC ja UDK kasutamisele, kuid peagi tuli hakata järgima NSV Liidus kehtestatud nõudeid. Osades raamatukogudes elustus UDK 1960. aastatel venekeelsete tabelite järgi, suurem osa aga läks üle RBK-le. 1988. aastal otsustati välja anda leedukeelne UDK. Aluseks võeti Poolas ja teistes sotsialistlikes riikides ilmunud tabelid. 1991. aastal sai valmis lühiväljaanne rahvaraamatukogudele, rohkemaks esialgu jõudu ei jätkunud [25]. Praegu on Leedu Rahvusraamatukogus valmimas MRF-i järgi tõlgitav UDK keskmine väljaanne.
Kirjutistest nopitud andmete, kuuldud ettekannete ja isiklike vestluste põhjal võib öelda, et UDK on kujunenud või kujunemas ühtseks raamatukoguliigituseks kõigis Ida-Euroopa riikides. Seda tõendab kasvõi fakt, et 1995. aasta sügiseni UDK Konsortsiumi poolt müüdud 20 MRF-i litsentsist 11 on omandanud endised sotsialismimaad [20]. Infoteenistuste kohta sedasama väita ei saa. Mitmes kümmekond aastat tagasi kirjutatud artiklis tõdetakse UDK taandumist infoasutustest seoses infotöö automatiseerimisega [36; 41]. Praeguseks on paljud Ida-Euroopa infoteenistused üldse tegevuse lõpetanud, sest nende riiklik ülalpidamine on lakanud ning tarbijad eelistavad läänest saadavat erialateavet.
Venemaa (NSVL). Vene raamatukoguhoidjad hakkasid kümnendliigituse vastu huvi tundma juba möödunud sajandi lõpus, pärast 1895. aastal Brüsselis toimunud rahvusvahelist bibliograafiakonverentsi. DDC ja “Brüsseli liigitus”, millest kasvaski välja UDK, nende algupärasel kujul laia rakendust küll ei leidnud, kuid koostati mitmeid lihtsamaid detsimaalsüsteemil põhinevaid liigitusi, näiteks P. Bogdanovi poolt [40, lk. 389–398].
Nõukogude valitsus oli huvitatud ühtse liigituse kehtestamisest kõigis raamatukogudes, mis võimaldaks personali tsentraliseeritud väljaõpet, keskliigitamist, raamatukogude varustamist trükikaartidega ning muidugi ideoloogilist suunamist ja kontrolli. 1921. aastal võeti vastu N. Krupskaja allkirjaga määrus rahvusvahelise kümnendliigituse rakendamisest kohustusliku süsteemina kõikides VNFSV raamatukogudes. See määrus jäi tegelikult ellu viimata. Avalike ja teadusraamatukogude liigitussüsteemid arenesid algusest peale lahus. Rahvaraamatukogude tabeleid redigeeriti põhjalikult, arvestades nõukogude ühiskonna reaale. Säilitades osaliselt kümnendsüsteemi vormi, oli nende sisu samal ajal hoopis teistsugune. Teine variant — teadusraamatukogudele — arenes eraldi, kuid ei võtnud arvesse ka FID-i tegevust ning seisukohti [30, lk. 69]. NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega sai UDK 1962. aastal kohustuslikuks teaduslikele ja tehnikaraamatukogudele ning infotalitustele. Pärast seda algas ka koostöö FID-iga. Siiski tarvitatakse UDK-d Venemaal enamasti ainult loodusteadusliku ja tehnilise kirjanduse liigitamiseks.
1988. aasta andmetel kasutati UDK-d NSV Liidus rohkem kui 50 000 asutuses, sealhulgas 14 600 infotalitust ja 11 200 teadus- ja tehnikaraamatukogu. Küllalt hästi toimis keskliigitamine ja trükikaardisüsteem [36, lk. 13]. UDK Konsortsiumi loomise algetapil olid liikmeks saamisest huvitatud ka NSV Liidu esindajad [38], kuid on hiljem siiski kõrvale jäänud.
Venekeelsete tabelite viimane, 3. väljaanne (1979–1986) esitab kõige põhjalikumalt pealiigid 5 ja 6. Kõige rohkem lühendusi ja moonutusi on pealiikides 1 ja 2, kuhu nurksulgudes on lisatud formuleeringuid, mille abil saaks liigitada marksistlik-leninlikku kirjandust. Seda võtet kritiseerib teravalt E. Sukiasjan, märkides, et need täiendused lahknevad UDK etalonist ega rahulda samal ajal ka nõukogude raamatukogude vajadusi [39, lk. 60].
Arengumaades kasutatakse küllalt palju Euroopas ja Ameerikas loodud klassifikatsioonisüsteeme, eriti DDC-d ja UDK-d. Kuid need on Lääne kultuuri kesksed ega arvesta vajalikul määral Ida tsivilisatsioonide omapära. Eriti on see maksev humanitaar- ja sotsiaalteaduste suhtes, nagu näiteks religioon, keeled, kirjandus, ajalugu ja geograafia. Arengumaade raamatukogutegelased on kritiseerinud universaalklassifikatsioone, sealhulgas UDK-d, Aasia ja Aafrika ainestiku puuduliku, vigase, aegunud ja tagaplaanile surutud esituse pärast [31]. Samal ajal püüavad nad ise neid süsteeme täiendada vajalike liikidega. Pakistanis näiteks on laiendatud UDK-d nii, et sellega saab rahuldavalt liigitada islamiuurimusi. Vastavad tabelid hõlmavad 84 lehekülge [4, lk. 264]. Rahvuslike liigitussüsteemide väljatöötamine on küllalt kallis ning selleks ei jätku arengumaadel raha ega asjatundjaid.
Liigitusprobleemidest Aafrika raamatukogudes oli ettekanne IFLA Moskva konverentsil 1991. aastal [5]. Selles märgitakse, et UDK-d kasutatakse põhiliselt Aafrika prantsuskeelsete osade raamatukogudes, ingliskeelsetes raamatukogudes on käibel DDC ja LCC (Library of Congress Classification). Siiski leidub ka näiteks ingliskeelses Nigeerias 16 raamatukogu, kus rakendatakse UDK-d [35].
Jaapani kõige populaarsem liigitussüsteem on Jaapani kümnendliigitus, mille loomisel on kasutatud C. A. Cutteri ideid. UDK-d kasutas 1986. aastal 264 erialaraamatukogu (14% raamatukogude üldarvust) [12]. Maa suurim teadus- ja tehnikainformatsiooni sisaldav elektronandmebaas JICST, samuti kõik rahvuslikud standardid on liigitatud UDK järgi [24, lk. 231].
Jaapanikeelset UDK keskmist väljaannet (1984) peetakse üheks õnnestunumaks. Jaapan on esindatud ka UDK Konsortsiumis. Mõned jaapani uurijad on tõsiselt tegelnud UDK automatiseerimise probleemidega.
Teises Aasia suurriigis Hiinas on UDK küll tuntud, kuid vähe praktikas kasutatud. Olulisemad on rahvuslikud liigitussüsteemid, mille arendamisel on teatud määral eeskuju võetud UDK sünteetilisusest, kuid enam toetutakse koolonliigitusele (CC) [34].
Koolonliigituse sünnimaal Indias on CC levikult alles kolmandal kohal. Enamik raamatukogusid kasutab DDC-d (65%) ja UDK-d, kuigi koolonliigitus võimaldab indoloogiasse puutuvat ainest liigitada üksikasjalikumalt [26].
Universaalse kümnendliigituse levikut kokku võttes tuleb märkida, et UDK-l on 100 000 institutsionaalset ja individuaalset kasutajat umbes 60 riigis. Paljudes maades, eriti Ida-Euroopas, on ta ühtseks liigitussüstemiks kõigis või enamikus raamatukogudes. Tabelid on täielikus, keskmises või lühendatud mahus olemas vähemalt 25 keeles. Viimastel aastatel on ilmunud palju uusväljaandeid, mis annab tunnistust UDK jätkuvast populaarsusest. UDK-keelte hulka kuuluvad inglise, saksa, prantsuse, hispaania, portugali, itaalia, vene, rootsi, taani, soome, hollandi, poola, leedu, ungari, tð ehhi, slovaki, serbohorvaadi, sloveeni, makedoonia, bulgaaria, rumeenia, jaapani, hiina, heebrea, araabia ja eesti keel. Peaks olema piisavalt esinduslik seltskond, et sellega peatselt liituda.
Kirjandus
Sisukord